Lõpuks lõpuks olen kohal.. aa see jama mis vahepeal toimus.. gash.. hakkan otsast.
Nii, tln lennujaamas läks kergelt.. siis kui soome jõudsime siis üks naine küsis mult kas ma chicagosse edasi, nu tuli välja et sama lennuga ja et lähme siis koos jnejne.. jõudsime siis soome lennujaama, ei teadnud kuhu minna, siis läksime mingitest väravatest läbi ja tuli välja et tegelikult läksime valesti.. nii siis liikusime sama teedpidi tagasi (see oli nö ühesuunaline ja ei tohtinud!!).. tampisime edasi veits kuni turvamees jooksis meile järele.. mul mõttes kohe "nu niii, hakkab see trangel pihta nüüd.." Meid oli turvakaamerast ülesse otsitud ja viidi kontrolli.. ise seal naeran omaette veel nu.. käisin selle naisega ära, aa see turvamees ei jätnud meid üksi vaid saatis meid väravani ära.. päris tšill oli käija seal, vaadati meile järgi küll.. (et pmst, blondiinid et ei saa kahekesi hakkama või :D:D)
Niisiis, saime sealt läbi, siis et lennukile saada pidime küsimustele vastama, aa et niii ajuvabadele, andke andeks.. küsiti "Millal see kott ostetud on? Kus kohvri pakkisid? Millal telefoni ostsid? Miks ostsid?" jnejne.. Hea et ei küsinud mis värvi su aluspesu on :S.
Saime läbi, lennukis olime õnnelikult.. Nii Chicago.. Nu midaaaaaaa, miks on vaja teha lennujaam NIII suuureks!!!! Ning ma pidin ootama tundaega (veits rohkem veel) järjekorras et sõrmejäljed anda.. aa seal oli veel selline kammikas asi.. seisan seal järjekorras, siis turvatöötaja tuleb koos enda koeraga välja ja mida õnne, minujuures jäävad pidama.. siis oli küll et nu see veel puudus, et arvavad et vean narkotsi üle piiri.. tegelikult oli koer puuviljade peal väljas ning mult võeti 3 õuna ära.. aga tol hetkel küll käed värisesid, kui veel kõik vahtisid silmad punnis mulle otsa.. aga jah, see selleks.. peale selle mai saanud muffigi aru kus olen ja kuhu minema pean.. kohvri sain KUIDAGI antud, siis küsisin kuhu minema peab, tüüp ütles et kolmesele metroole, ma sain aru et kolmandale korrusele.. hakkasin siis kõndima ja vaatan et mida asja, siin ainult 2 korrust ju.. siis mõtlesin ahh pohh, küll leian. lõpuks aeg tiksus ja ülesse ei leidnud.. käisin kõik töötajad läbi kuni jõudsin (vähemalt km kaugusesse teisse majja). See oli VEEL suurem.. siis läks paanika lahti.. tegin kuidagi check-in'i ära.. sain terminali 3, siis otsisin õiget kohta ja ma tulin sealt terminalist välja, ning UUESTI pidin minema check-in'i.. Ma läksin nii paanikasse.. ei teadnud mis õige kellaaeg oli, ei teadnud kus lennuk läheb, midagi ei teadnud. Pisarad olid juba silmas, läksin tuttava kuti juurde "I will miss my fly" .. siis see viis mind järjekorras esimeseks.. käisin uuesti kontrolli läbi ja see turvamees viis mind õigesse kohta.. seletas ka veel midagi, mis läks ühest kõrvast sisse teisest välja.. ainult noogutasin
Lõpuks oli tund aega veel.. Nii, sain lennule, tulin lennukist maha, astusin piloodi papule, niiet tal tuli jalats ära.. siis kõmpisin veits edasi, siis suuuuuuur kutt (nagu vaino-RG füsa õps) oli ees, kirjaga "FREE HUGS".. sry, aa mai suutnud naeru pidada tõesti.. Niigi olin väsinud, närvesööv päev seljataga ja ajakeeramine.. pmst oligi nii et kõndisin ja lampi naersin.. kuid vähemalt olen õnnelikult kohal!!
lennud olid normaalsed, toidud jamad ja mul oli suht FREEDOM all the time!! Kuna kõikides kolmes lennus, mul polnud pinginaabrit, istusin akna ääres, tiiva juures.. ideaalne!! :)
Mulle tuli siis vahetuspere ema vastu, suht normaalne tšikk teine..:) Lasi valida, kas võtan kahese toa või üksi, valisin kahese (see tähendab et olen esimene kes jõudis siia perre), teine jõuab veel täna (see 16-aastane, kellega tahan ühes toas olla) ning kolmas jõuab homme (18-aastane, ei suhtlenud palju).
Kodu on selline nunnu nunnu, üldse Saint Louis on suht suur linn.. Ja meie piirkond on ka selline mõnna turvaline.
Nii, tln lennujaamas läks kergelt.. siis kui soome jõudsime siis üks naine küsis mult kas ma chicagosse edasi, nu tuli välja et sama lennuga ja et lähme siis koos jnejne.. jõudsime siis soome lennujaama, ei teadnud kuhu minna, siis läksime mingitest väravatest läbi ja tuli välja et tegelikult läksime valesti.. nii siis liikusime sama teedpidi tagasi (see oli nö ühesuunaline ja ei tohtinud!!).. tampisime edasi veits kuni turvamees jooksis meile järele.. mul mõttes kohe "nu niii, hakkab see trangel pihta nüüd.." Meid oli turvakaamerast ülesse otsitud ja viidi kontrolli.. ise seal naeran omaette veel nu.. käisin selle naisega ära, aa see turvamees ei jätnud meid üksi vaid saatis meid väravani ära.. päris tšill oli käija seal, vaadati meile järgi küll.. (et pmst, blondiinid et ei saa kahekesi hakkama või :D:D)
Niisiis, saime sealt läbi, siis et lennukile saada pidime küsimustele vastama, aa et niii ajuvabadele, andke andeks.. küsiti "Millal see kott ostetud on? Kus kohvri pakkisid? Millal telefoni ostsid? Miks ostsid?" jnejne.. Hea et ei küsinud mis värvi su aluspesu on :S.
Saime läbi, lennukis olime õnnelikult.. Nii Chicago.. Nu midaaaaaaa, miks on vaja teha lennujaam NIII suuureks!!!! Ning ma pidin ootama tundaega (veits rohkem veel) järjekorras et sõrmejäljed anda.. aa seal oli veel selline kammikas asi.. seisan seal järjekorras, siis turvatöötaja tuleb koos enda koeraga välja ja mida õnne, minujuures jäävad pidama.. siis oli küll et nu see veel puudus, et arvavad et vean narkotsi üle piiri.. tegelikult oli koer puuviljade peal väljas ning mult võeti 3 õuna ära.. aga tol hetkel küll käed värisesid, kui veel kõik vahtisid silmad punnis mulle otsa.. aga jah, see selleks.. peale selle mai saanud muffigi aru kus olen ja kuhu minema pean.. kohvri sain KUIDAGI antud, siis küsisin kuhu minema peab, tüüp ütles et kolmesele metroole, ma sain aru et kolmandale korrusele.. hakkasin siis kõndima ja vaatan et mida asja, siin ainult 2 korrust ju.. siis mõtlesin ahh pohh, küll leian. lõpuks aeg tiksus ja ülesse ei leidnud.. käisin kõik töötajad läbi kuni jõudsin (vähemalt km kaugusesse teisse majja). See oli VEEL suurem.. siis läks paanika lahti.. tegin kuidagi check-in'i ära.. sain terminali 3, siis otsisin õiget kohta ja ma tulin sealt terminalist välja, ning UUESTI pidin minema check-in'i.. Ma läksin nii paanikasse.. ei teadnud mis õige kellaaeg oli, ei teadnud kus lennuk läheb, midagi ei teadnud. Pisarad olid juba silmas, läksin tuttava kuti juurde "I will miss my fly" .. siis see viis mind järjekorras esimeseks.. käisin uuesti kontrolli läbi ja see turvamees viis mind õigesse kohta.. seletas ka veel midagi, mis läks ühest kõrvast sisse teisest välja.. ainult noogutasin
Lõpuks oli tund aega veel.. Nii, sain lennule, tulin lennukist maha, astusin piloodi papule, niiet tal tuli jalats ära.. siis kõmpisin veits edasi, siis suuuuuuur kutt (nagu vaino-RG füsa õps) oli ees, kirjaga "FREE HUGS".. sry, aa mai suutnud naeru pidada tõesti.. Niigi olin väsinud, närvesööv päev seljataga ja ajakeeramine.. pmst oligi nii et kõndisin ja lampi naersin.. kuid vähemalt olen õnnelikult kohal!!
lennud olid normaalsed, toidud jamad ja mul oli suht FREEDOM all the time!! Kuna kõikides kolmes lennus, mul polnud pinginaabrit, istusin akna ääres, tiiva juures.. ideaalne!! :)
Mulle tuli siis vahetuspere ema vastu, suht normaalne tšikk teine..:) Lasi valida, kas võtan kahese toa või üksi, valisin kahese (see tähendab et olen esimene kes jõudis siia perre), teine jõuab veel täna (see 16-aastane, kellega tahan ühes toas olla) ning kolmas jõuab homme (18-aastane, ei suhtlenud palju).
Kodu on selline nunnu nunnu, üldse Saint Louis on suht suur linn.. Ja meie piirkond on ka selline mõnna turvaline.
ema tegi pilti :D:D
homme on siis ujuma minek, nagu ma aru sain.. noorim tütar pidi tegelema meiega.. ja kuulasin veits meie plaane ka, tundub tore.. aa eks paistab, ei hakka kiirustama ette.
No comments:
Post a Comment